arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

MASU ja vaated kinnisvara väärtusele

Heidame hetkeks kõrvale tehingutel põhineva kinnisvara hariliku väärtuse vähenemise ning mõtleme selle peale, kuidas mõjutab MASU kinnisvara väärtust veidi laiemalt. Turuväärtuse osas on MASU mõju selge – hinnalangus 2007.a. II kvartalist sisuliselt 2 korda (täpsemalt vaata nt Domuse viimast turuanalüüsi siit). Keerulisem on aga teiste kinnisvara puhul tunnetatud väärtustega.
Üldiselt hõlmab kinnisvara väärtus mitmeid komponente, sealhulgas turuväärtus, kasutusväärtus ja sümboliline väärtus.

Kasutusväärtus on sisuliselt kinnisvara (ja siinkohal räägime elukondlikust kinnisvarast) vastavus selle kasutaja vajadustele igapäevase tarbimise käigus. Seega on küsimus selles, kuidas MASU on mõjutanud inimeste vajadusi eluruumi tarbimise osas. Loomulikult on siin ainest mõneks põhjalikumaks uurimustööks, kuid üldreegel kipub olema lihtne. Esiteks sunnivad majanduslikult rasked ajad inimesi kokkuhoiule (eelarveline küsimus) – efektiivsem pinnakasutus, suurem tähelepanu kommunaalkuludel jne. Teiseks kipuvad inimesed siis rohkem väärtustama traditsioone ning harjumuspärast ning oma vajadusi hinnatakse tagasihoidlikumalt (emotsionaalne küsimus). Külluse ajad seevastu võimaldavad rohkem kulutada (suurem ning keerulisem arhitektuur) ning ollakse valmis rohkem eksperimenteerima.

Sellest tulenevalt võib oletada, et MASU tulemusena väärtustavad eestlased järgnevatel aastatel rohkem lihtsaid ning põhivajadusi katvaid eluruume. Selliseid, mis ei paista silma liialdustega (üleliigse põrandapinna, klaasist seinte, keeruliste arhitektuuri- või disainilahendustega jms). See aga viib meid järgmise tunnetatava (märgilise) väärtuse juurde. Kui suured klaaspinnad (meenutame, et need olid isegi kunagi maksustamise objektiks) ja keeruline disain on tänu sellega kaasnevatele suurematele kuludele üldjuhul olnud sümbolilise tähendusega selle omaniku kohta, siis kas hinnagud kasutusväärtusele (st hinnangud kinnisvara tarbijate vajadustele ja eelistustele) muudavad ka kinnisvara märgilist tähendust ? Usun küll. Kuigi omanikule jääb alati võimalus oma kinnisvara abil teistele deklaratsioone esitada, siis olen veendunud, et meie ühiskond muutub MASU kogemuse tõttu täiskasvanumaks. Kuna kasutusväärtus muutub tagasihoidlikumaks, siis kandub see üle ka märgilisele väärtusele – liialdused ei ole enam nii atraktiivsed ning seega pole need ka nii positiivse sõnumiga. Seejuures on lõpetuseks paras meenutada nn Lollidemaa kontseptsiooni. Usun, et järgmise 5 aasta jooksul Lollidemaaks kvalifitseeruvaid arendusi ei tehta. Seejärel hakkab meie mälu ilmselt taas tasapisi tuhmuma.