Kriisijärgne ülereguleerimine – kas meile oht või võimalus ?
Lõppema hakkav majanduskriis võib meis tekitada tunde, et nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ning teeme kõik edaspidi paremini ja seega uusi kriise ei tule. Sellise lootuse paikapidamatusest on juba palju kirjutatud ning poleks nagu mõtet sel teemal rohkem sõna võtta. Siiski püüan anda sellele küsimusele veidi teistsuguse vaatenurga.
Viimastel aastatel alates Lehmann Brothers`i kokkukukkumisest kuni praeguse Kreeka riigi pankrotini on iga järjekordse ämbrisseastumise peale rõhutatud vajadust üht või teist valdkonda rohkem reguleerida. Selline lühinägelik käitumine on ka igati arusaadav. Esiteks on esmase reaktsioonina alati lihtne targutada „oleks nad meil lühema keti otsas olnud, siis oleks praegu jama vähem – edaspidi enam ketti pikaks ei lase“. Teisalt on mõistetav ka avalik toetus sellele, sest keerulistel aegadel vajab rahvas karmimat kätt ja konkreetsemat juhtimist. Vaadates aga kavandatavate reformide pikemaajalist mõju, siis on ilmselge, et igasuguse täiendava reguleerimise tulemuseks on vähem tegevusvabadust, vähem lennukaid plaane ning seega ka vähem arengut.
Teadupärast võimaldas kiriku ikke lõdvenemine renessantsi ajastu tekke koos määratu kultuurilise (alates haridusest) ja tehnoloogilise (sh teaduse) hüppega samas kui pärast ca 70 aasta pikkust väga karmilt reguleeritud tingimustes kommunismiehitamist avastas eelkõige Venemaa end koos ülejäänud Ida-Euroopaga arengumaade staatuses ning ülejäänud maailma arengust paarkümmend aastat tagapool. Ka viimase 30 aasta ülikiirele arengule (internet jms) panid omamoodi aluse Reagani ja Thatcheri poolt 80-ndatel läbi viidud reformid ja privatiseerimine. Meie oma lähiajalugu, mida mõnel juhul ka „kauboikapitalismiks“ nimetatakse, suudab samuti märkimisväärse kultuurilise ja tehnoloogilise arengu ette näidata. Ja seda mitte üksnes olemasolevate tehnoloogiate importimise tulemusena vaid ikkagi ka täiesti uute asjade väljamõtlemise tulemusena (sidetehnoloogia, geenitehnoloogia jms).
Dereguleerimine (sh väiksem maksukoormus, tööjõu ja kapitali vaba liikumine jms) võimaldab ettevõtlikkuse ja uudsete ideede kasvu, mis on igasuguse arengu eelduseks. Seekordse maailmamajanduse kriisi tulemuseks on suure tõenäosusega finantsregulatsioonide karmistamine. Kui raha kasutamine, mis on üldjuhul nii ettevõtlikkuse kui uudsete ideede realiseerimise vahendajaks, muutub piiratumaks, siis jääb loomulikult terve hulk talendikaid ettevõtjaid endiselt palgatööliseks ning hulk väärt ideid lauasahtlisse. Ehk siis lühiajaliselt suudavad maailma vägevad küll uute regulatsioonidega endale sisendada, et nüüd oleme teinud kõik endast sõltuva uute kriiside vältimiseks, kuid samas lõigatakse sellega omal edasise arengu võimalusi vähemaks. Ilmselt ei pea pikalt selgitama, et uued kriisid tulevad niikuinii, kuigi teistsugused.
Eesti on ju väike ja avatud majandus ehk teisisõnu ei sõltu meist mitte midagi? Päris nii see siiski ei ole. Kui meist mitte midagi ei sõltuks, siis ei oleks meie möödunud 10 aasta keskmine majanduskasv olnud üle kahe korra kõrgem, kui Soomel ning üle kolme korra kõrgem, kui Euro-alal tervikuna. Loomulikult on mõnes mõttes halb, et meie tõusud on olnud kiired ning seetõttu ka langused, kuid üldsummas oleme siiski teinud oluliselt paremat tempot, kui meie naabrid (v.a. Venemaa). Üheksast Läänemere äärsest riigist on kaheksa EL-i liikmed. Tegemist on ainulaadse kohaga, kus on kõrvuti suhteliselt rikkad riigi (Skandinaavia maad) ning suhteliselt vaesed riigid (Baltimaad). Kohandusmisprotsess tingib Baltikumi oluliselt kiirema arengu võrreldes Skandinaaviamaade või Lääne-Euroopaga – seega on meile trumbid justkui kätte mängitud. Arvestades seda, et Baltimaade konkurentsis oleme suutnud samuti teistest sammu võrra ette rebida Euro kasutuselevõtu plaanidega, siis võiks ju päris rahul olla.
Siiski ei ole rahuloluks põhjust, sest meil on veel piisavalt realiseerimata võimalusi. Kui ülejäänud läänemaailm asub nüüd poliitilistel kaalutlustel usinasti täiendavaid regulatsioone kehtestama ning sellega oma arengupotentsiaali kärpima (tõenäoliselt hiinlaste suureks rõõmuks), siis tasuks Eestil olla eriti valvas ning jätkata senise liberaalse majanduskeskkonna suunda. Nii on lootust, et siit maanurgast kasvab välja rohkem Skype ning lõpuks leitakse ka kauaotsitud Eesti NOKIA (miks mitte ka mitu). Euroopas on terve hulk väikeriike, kes on suutnud arendada oma majanduse suuruseni, mis jätab varju palju suuremad (nt Sveits jt). Seda ei ole saavutatud oma ettevõtjatele täiendavate piirangute kehtestamisega vaid just soodsa arengukeskkonna loomisega.
Kindlasti suudavad mitmed majandusmehed ära tõestada, et Eesti ei saagi olla kunagi nii edukas kui Sveits. Selle peale aga pole mõtet aega raisata. Mõtelgem (ja tegutsegem) ikka selles suunas, kuidas jõuaksime Sveitsiga samale tasemele ning ärgem piirakem oma arenguvõimalusi. Ärme unustame, et taevas on piiriks.