arrowarrow2backtotopDeutschdropdownEnglishEspañolEestifacebookSuomiFrançaiskarge-service1karge-service2large-channelslarge-dayslarge-growthlarge-photoslarge-searchlarge-teamlarge-tvlocation-homelocationlocation2logo_domusmailphonephone2PortuguêsquoteРусскийsearchticktwitteryoutube

Buum oli ka arhitektide kuldaeg

Kinnisvarabuumi õndsatest aastatest on räägitud eelkõige kui kinnisvarategelaste kuldajastust ja sellele vastu vaidlemiseks jääb siinkirjutaja sulg muidugi nõrgaks. Küll aga unustatakse ära, et buum andis meeletult tööd ja leiba veel paljudele majandusvaldkondadele ja eelkõige kinnisvaraga otseselt seotud sektoritele. Üheks nendeks olid arhitektid, kellest osad kullati üle ja osad said elu võimaluse oma fantaasia ja vaimsuse väljaelamiseks. Kes teab, kuna sellised ajad jälle tagasi tulevad, kus tellijal on lõpptulemusest ükskõik või arendusfirma juht või arhitekt näevad suurepärast võimalust endale eluajal ausamba püstitamiseks. Põllupealsetest karpidest on kirjutatud oksendamiseni ja nendest ma siinkohal ei räägi. Isikliku arvamuse kohaselt on tehtud ülekohut paljudele nendele inimestele, kes sinna endale kodu ostsid. Võime leida sadu näiteid elamupiirkondadest heaoluriikides, kus elamul on vähe ruutmeetreid, arhitektuur lihtne ja materjalivalik säästlik. Ega siis kõik inimesed ei pea ega saa elada betoonist, terasest ja klaasist ehitatud pärlites, mis ehivad arhitektuuriajakirjade esikaasi. Mõni kesklinna valgekrae, kes naeruvääristab kuskil Tallina lähivallas, puitkarkassil põhinevas majas elavat kodanikku võib ise elada näiteks Jõe tn 7 tüüpi majas, kus korterid meenutavad trammivagunit – pikad ja kitsad, aknad vaid ühes suunas. Aga jällegi, yuppie läheb õhtul koju, segab mojito valmis ja on sealgi õnnelik.

Buumi ajal kadus ära ratsionaalne mõtlemine ja arhitektide loovus töötas täistuuridel. Sündis palju elegantseid ehitisi ja sündis hooneid, mille pärast mõni arhitektuuriajaloolane ei ole saanud öid magada. Ja kui buum läbi sai, siis ei saanud magada enam ka mõned kinnisvarafirma omanikud. Jah, kuulus Viru Keskus sai lihtsalt ehitatud niivõrd suurepärasesse asukohta, et sinna oleks võinud projekti teha ka Kunstiakadeemia suvaline I kursuse tudeng – täituvus on ikkagi 100 %. Midagi pole teha, ikka see asukoht, asukoht, asukoht… Küll aga peavad näiteks Tartu Tigutorni või Tallinnas Koidu/Komeedi nurgal asuva kortermaja arendajad kasutama nüüd parimatest parimaid müügigurusid, et nendest pindadest lahti saada. Tartu on Tigutorni näol küll saanud endale uue sümboli, aga 2008. aasta kevadel valminud hoones on vabu kortereid veel külluses ja täna rõõmustaks arendajat tõenäoliselt mõni kroon taskus rohkem kui uhke vaatepilt Emajõe kaldal. Aga õnneks on maailmas niivõrd palju erinevaid inimesi, et küllap saavad ükskord täidetud ka kõige veidramad arhitektuursed lahendused.